Mis keeles Sa räägid?Armastuse, aga Sina?

See postitus on... isiklik. Aga kes mind tunneb, see teab, et mulle meeldib isiklik.

Ma ei oska teisiti. Või pigem – ma ei taha teisiti.

Sarah Blondin, (kui Sa ei ole veel tema häält kuulnud, tee endale pai ja kuula) on öelnud, et armastus on meie esimene keel. See, millega me siia tuleme.

Mis elab meis enne sõnu, enne mõtteid, enne igasugust “tuleb olla tubli ja korralik” programmi.

Viimastel kuudel on minu eraklientide hulgas olnud järjest enam mehi. Hiljuti ühes eratunnis, vahetult pärast praktikat, kui ruum oli veel soe ja vaikus sügavam kui lihtsalt vaikne... väga tabavalt silmi avades küsis üks väga inspireeriv meesklient:

„Mis keeles Sa räägid?“

Ma ei mõelnud hetkegi. Vastus lihtsalt tuli:

„Armastuse keeles. Aga Sina?“

Ta vaikis ja muheles. Ma sain aru, et ta sai aru ja vastupidi. 

„Ma vist just sain millestki aru, mida ma olen korduvalt enda elus enda arvates teadnud, enda arvates osanud, aga tegelikult ei ole see sellisel kujul veel maandunud.“

Hiljem, kui ma kodus enda praktikasse sukeldusin jäi see küsimus mind saatma. See ei olnud kompliment. See oli kinnitus. Selline... jessss, ta sai selle ühenduse kätte. Peatasandist südametasandisse. Sellepärast on eratunnid alati kirsid tordil. 

Viimased kuud olen ise teadlikult praktiseerinud hoogsalt kohalolu. Mitte ainult matil vaikuses omaette suletud silmadega, vaid olen ka kohaldanud neid just tavaelu hetkedesse. Noh, näiteks, kui mu laps hõõrub teisele lapsele nätsu pähe või kui ma tanklas kogemata tankimispüstoliga minema sõidan (nagu te isegi siit loete on mul neid praktikaid just seetõttu väga, väga vaja läinud).

Ma olen proovinud jääda kohale ka siis, kui elu on hääl, müra, liikumine, korralik lainetus. Vaadata, kuulata, tajuda – kuidas ma reageerin?

Kuidas mu keha märku annab? Kuhu mu mõte läheb?

Mis hakkab ülesse kerkima? Kas see on minu või olen seda kusagilt õppinud?

Mida mu sisekõne mulle jutustab? Alguses tundub see nagu iseenda salajane luuramine. Lõpuks saab sellest sõltuvus end häkkida. AGA, päriselt see nõuab pühendumist ja ma ei hakka valetama,see on kohati ebamugav.

Tagasi sellesse peale eratundi koju jõudmisest ja seejärel kohalolu praktikast.Seekord istusin maha ja mind näris seesama küsimus.

Küsisin uuesti ja lubasin vaadelda: „Mis keeles Sa räägid, Ann?“

„Armastuse keeles. Muidugi. Ma armastan seda keelt. Mulle meeldib seda jagada. “

Aga siis ilmnes järgmine küsimus:„Aga endaga? Mis keeles Sa endaga räägid?“

Ja ausalt, seal hakkasin ma... keerutama.

Mitte, et mu sisekõne oleks kuri. Aga ta on tegelikult väga nõudlik. Ootav. Kergelt kriitiline.

Umbes selline: „Tubli küll... aga oleks saanud paremini.“

„Ära unusta, et Sa võiksid teha ekstra natuke rohkem, aga ära enda laiali laotamisega ka liiale mine, sest siis on sind jällegi liiga palju”

Sain enda SISEKÕNE jälitusseadme tööle nii ,et üritasin teda kuulata kuulajana.

Väike teaduslik põige siia ( südamel on oma närvivõrgud – mitte ainult luuleline, vaid ka bioloogiline fakt):

Teadlased on leidnud, et meie sisekõne kujuneb lapsepõlves. Viola (2014) sõnul piisab 6–10 siirast kordusest, et lapse aju salvestaks sõnumi tõena.

Ei ole vaja 100 korda korrata. Piisab ühest-kahest lausekesest ja sellest saab tema sisekõne ja arusaam, milline ma olen läbi kinnituste ja korduste.

Kui Sa ütled lapsele: „Sa oled nii jonnakas!“ – hakkab ta seda uskuma. Kordused töötavad ja korrutuvad nagu korrutustabelid.

Kui Sa ütled: „Sa oled tubli, kui Sa mind ei sega.“ õpib ta ära , et tubli olemine käib koos vaikimisega.

Aga kui suurt muutust loob kui Sa ütled: „Sa oled armastatud! Ka siis, kui Sul on raske või on juhtunud midagi, mis eriti hästi ei õnnestunud.“ siis sellest saab tema ankur. Tema ankruks saab olema ka see jonnakas või ole vaikne, siis oled tubli!

Mis juhtub, kui kontakti ei ole või peegeldus sisekõnekeena ei paku arenguks vajalikku?

Üks väga karm, aga vajalik fakt (Spitz, 1945):

Beebid, kellel puudus varajases elus päris kontakt nagu puudutus, pilk, turvaline side – arenesid aeglasemalt.

Jäid haigemaks. Mõned kaotasid elujõu, muutusid loiuks, muutusid tuimaks, nutsid palju. Sest armastuse keel – see ei ole ainult sõna.

See on hääl, puudutus, silmavaade, lõhn. See on Elu ise.

Ja nüüd ma vaatan neid maailma suurriikide „täiskasvanuid“, kes juhivad, otsustavad, pommitavad, rüüstavad halastamatult planeet Maad - streikiv kättemaks.Ma näen neid väikseid poisse. Neid sisekõnesid. Seda, millest kõigest nad on ilma jäänud.
Binnie A. Dansby, mu hingamisõpetaja, on öelnud: „Vägivald algab sünnitustoas.“
See hakkab sealt, kust puudub armastuse keel. Ja see jätkub... kui me ei õpi seda keelt uuesti KOGEMA, TAJUMA ja sellega ühenduma.

Ja Sina?
Mis keeles Sa räägid?

Mitte ainult lapsega. Mitte ainult partneriga. Mitte ainult ülemusega või kolleegiga.

Aga kõigepealt iseendaga – kui Sa hilined, eksid, unustad, oled väsinud, oled liiga palju või oled liiga vähe?

Kui Sa räägid armastuse keeles, siis Sa õpid kõik muud keeled ka selgeks.

Aga see keel nagu ka teised keeled vajab praktikat.

Hellust.

Kannatlikkust.

Iseenda vaikselt kuulamist.

Keel vajab harjutamist - kuulamine ja kuulmine.

Nii et kui Sa täna küsiksid minu käest:

„Mis keeles Sa räägid, Ann?“

Vastaksin ausalt:

„Armastuse keeles, Sinuga. Ja endaga... ma veel õpin.”

Vahel valesti hääldades.

Vahel ei tule sõnad meelde.

Aga ikka ja jälle – armastusega.

Sest see on keel, kuhu ma tahan jääda.

Ja kinnitan, see on kõige ilusam keel. Ilusam või vähemalt sama ilus meie ISEOMA salakeel (loe eesti keel)

Ja see keel, mu kallis… see kõlab päris hästi.

Armastuse keeles, Annett