Mis keeles Sa räägid?Armastuse, aga Sina?

See postitus on... isiklik. Aga kes mind tunneb, see teab, et mulle meeldib isiklik.

Ma ei oska teisiti. Või pigem – ma ei taha teisiti.

Sarah Blondin, (kui Sa ei ole veel tema häält kuulnud, tee endale pai ja kuula) on öelnud, et armastus on meie esimene keel. See, millega me siia tuleme.

Mis elab meis enne sõnu, enne mõtteid, enne igasugust “tuleb olla tubli ja korralik” programmi.

Viimastel kuudel on minu eraklientide hulgas olnud järjest enam mehi. Hiljuti ühes eratunnis, vahetult pärast praktikat, kui ruum oli veel soe ja vaikus sügavam kui lihtsalt vaikne... väga tabavalt silmi avades küsis üks väga inspireeriv meesklient:

„Mis keeles Sa räägid?“

Ma ei mõelnud hetkegi. Vastus lihtsalt tuli:

„Armastuse keeles. Aga Sina?“

Ta vaikis ja muheles. Ma sain aru, et ta sai aru ja vastupidi. 

„Ma vist just sain millestki aru, mida ma olen korduvalt enda elus enda arvates teadnud, enda arvates osanud, aga tegelikult ei ole see sellisel kujul veel maandunud.“

Hiljem, kui ma kodus enda praktikasse sukeldusin jäi see küsimus mind saatma. See ei olnud kompliment. See oli kinnitus. Selline... jessss, ta sai selle ühenduse kätte. Peatasandist südametasandisse. Sellepärast on eratunnid alati kirsid tordil. 

Viimased kuud olen ise teadlikult praktiseerinud hoogsalt kohalolu. Mitte ainult matil vaikuses omaette suletud silmadega, vaid olen ka kohaldanud neid just tavaelu hetkedesse. Noh, näiteks, kui mu laps hõõrub teisele lapsele nätsu pähe või kui ma tanklas kogemata tankimispüstoliga minema sõidan (nagu te isegi siit loete on mul neid praktikaid just seetõttu väga, väga vaja läinud).

Ma olen proovinud jääda kohale ka siis, kui elu on hääl, müra, liikumine, korralik lainetus. Vaadata, kuulata, tajuda – kuidas ma reageerin?

Kuidas mu keha märku annab? Kuhu mu mõte läheb?

Mis hakkab ülesse kerkima? Kas see on minu või olen seda kusagilt õppinud?

Mida mu sisekõne mulle jutustab? Alguses tundub see nagu iseenda salajane luuramine. Lõpuks saab sellest sõltuvus end häkkida. AGA, päriselt see nõuab pühendumist ja ma ei hakka valetama,see on kohati ebamugav.

Tagasi sellesse peale eratundi koju jõudmisest ja seejärel kohalolu praktikast.Seekord istusin maha ja mind näris seesama küsimus.

Küsisin uuesti ja lubasin vaadelda: „Mis keeles Sa räägid, Ann?“

„Armastuse keeles. Muidugi. Ma armastan seda keelt. Mulle meeldib seda jagada. “

Aga siis ilmnes järgmine küsimus:„Aga endaga? Mis keeles Sa endaga räägid?“

Ja ausalt, seal hakkasin ma... keerutama.

Mitte, et mu sisekõne oleks kuri. Aga ta on tegelikult väga nõudlik. Ootav. Kergelt kriitiline.

Umbes selline: „Tubli küll... aga oleks saanud paremini.“

„Ära unusta, et Sa võiksid teha ekstra natuke rohkem, aga ära enda laiali laotamisega ka liiale mine, sest siis on sind jällegi liiga palju”

Sain enda SISEKÕNE jälitusseadme tööle nii ,et üritasin teda kuulata kuulajana.

Väike teaduslik põige siia ( südamel on oma närvivõrgud – mitte ainult luuleline, vaid ka bioloogiline fakt):

Teadlased on leidnud, et meie sisekõne kujuneb lapsepõlves. Viola (2014) sõnul piisab 6–10 siirast kordusest, et lapse aju salvestaks sõnumi tõena.

Ei ole vaja 100 korda korrata. Piisab ühest-kahest lausekesest ja sellest saab tema sisekõne ja arusaam, milline ma olen läbi kinnituste ja korduste.

Kui Sa ütled lapsele: „Sa oled nii jonnakas!“ – hakkab ta seda uskuma. Kordused töötavad ja korrutuvad nagu korrutustabelid.

Kui Sa ütled: „Sa oled tubli, kui Sa mind ei sega.“ õpib ta ära , et tubli olemine käib koos vaikimisega.

Aga kui suurt muutust loob kui Sa ütled: „Sa oled armastatud! Ka siis, kui Sul on raske või on juhtunud midagi, mis eriti hästi ei õnnestunud.“ siis sellest saab tema ankur. Tema ankruks saab olema ka see jonnakas või ole vaikne, siis oled tubli!

Mis juhtub, kui kontakti ei ole või peegeldus sisekõnekeena ei paku arenguks vajalikku?

Üks väga karm, aga vajalik fakt (Spitz, 1945):

Beebid, kellel puudus varajases elus päris kontakt nagu puudutus, pilk, turvaline side – arenesid aeglasemalt.

Jäid haigemaks. Mõned kaotasid elujõu, muutusid loiuks, muutusid tuimaks, nutsid palju. Sest armastuse keel – see ei ole ainult sõna.

See on hääl, puudutus, silmavaade, lõhn. See on Elu ise.

Ja nüüd ma vaatan neid maailma suurriikide „täiskasvanuid“, kes juhivad, otsustavad, pommitavad, rüüstavad halastamatult planeet Maad - streikiv kättemaks.Ma näen neid väikseid poisse. Neid sisekõnesid. Seda, millest kõigest nad on ilma jäänud.
Binnie A. Dansby, mu hingamisõpetaja, on öelnud: „Vägivald algab sünnitustoas.“
See hakkab sealt, kust puudub armastuse keel. Ja see jätkub... kui me ei õpi seda keelt uuesti KOGEMA, TAJUMA ja sellega ühenduma.

Ja Sina?
Mis keeles Sa räägid?

Mitte ainult lapsega. Mitte ainult partneriga. Mitte ainult ülemusega või kolleegiga.

Aga kõigepealt iseendaga – kui Sa hilined, eksid, unustad, oled väsinud, oled liiga palju või oled liiga vähe?

Kui Sa räägid armastuse keeles, siis Sa õpid kõik muud keeled ka selgeks.

Aga see keel nagu ka teised keeled vajab praktikat.

Hellust.

Kannatlikkust.

Iseenda vaikselt kuulamist.

Keel vajab harjutamist - kuulamine ja kuulmine.

Nii et kui Sa täna küsiksid minu käest:

„Mis keeles Sa räägid, Ann?“

Vastaksin ausalt:

„Armastuse keeles, Sinuga. Ja endaga... ma veel õpin.”

Vahel valesti hääldades.

Vahel ei tule sõnad meelde.

Aga ikka ja jälle – armastusega.

Sest see on keel, kuhu ma tahan jääda.

Ja kinnitan, see on kõige ilusam keel. Ilusam või vähemalt sama ilus meie ISEOMA salakeel (loe eesti keel)

Ja see keel, mu kallis… see kõlab päris hästi.

Armastuse keeles, Annett

Jooga ei ole Instagrami poos ega moevool. See on peegel. Oled valmis sinna vaatama?

Ühendus või etendus?
Mis alustel Sa üldse matile astud?

Hiljuti istusin vestlusringis, kus valisin pigem kuulaja ja vaatleja rolli. Ühel hetkel öeldi üsna otsekoheselt: "Jooga on oma aja ära elanud. Seda on liiga palju. Kedagi ei huvita enam."

Need sõnad jäid mind kummitama. Tõstsid esile küsimuse: kas jooga on ühendus või etendus? Millal muutub see poseerimiseks, moevooluks, mille järgi joondutakse, sest “teised ju teevad ka”?

Mõtlesin pikalt. Miks kõnetab jooga mind endiselt, isegi pärast neljateist aastat? Miks leian ma sellest ikka ja jälle uue kihi, uue ukse iseendani?

Samas vestlusringis istus mu üks õpetajatest. Ta vaatas mulle otsa, silmad suured ja küsivad. “See ei saa olla tõsi,” ütles ta. “Siis on midagi ühiskonnas nihkes. Või on jooga edasi antud valelt pinnalt, valeldel alustel”

Ma nõustusin. Täielikult.
Ja jäin kuulama, lootes, et arutelu liigub sügavamale.

Kui keegi ütleb, et joogast on üleküllus, saan ma ühest küljest aru. Aga enamasti tähendab see, et algusest peale on puudu olnud midagi olulist.
Juhendajat, kes meenutaks, miks me üldse matile astume. Mitte selleks, et sooritada, vaid et kohtuda.

See suhe – jooga – ei ole midagi välist. See on kõige lähedasem suhe iseendaga, mille järgi joonduvad kõik. muud suhted sinu elus.

Kui minul endal tekib tunne, et ühendus kaob, sirutan käe joogafilosoofia raamatute järele. Otsin sealt mitte kinnitust, vaid meeldetuletust.

Miks ma alustasin?
Mis mind kannab?
Kas üldse kannab?

Jooga ei ole poos. See ei ole sooritus.
Asana – füüsiline poos – on vaid killuke suuremast tervikust.

Jooga algas meditatsioonist. See liikus hingamistehnikate ehk pranayamadeni, arenes tasapisi edasi füüsiliste liikumisteni. Aga kõik algab hingetõmbest, mis paneb keha liikuma. Siit hakkab laienema Kohalolu. Ühendus.

Poos ei ole midagi, mida näidata. Ja ometi – vahel on seda mõistlik teha, et inspireerida. Et jagada teekonda, mitte eesmärki.
Et näidata, kuhu on võimalik areneda, kui keha, meel ja hing töötavad koos. Siit tekib alati küsimus, et mis alustel “ poose” võetakse.

Jooga on palju enamat kui trenn. Hea füüsiline vorm võib kaasneda, aga see pole eesmärk. Joogafilosoofia on väga tugevalt seotud Elu Ilu ja selle filosoofiaga. Keegi ei leiuta jalgratast. See on laiendatud ja kantud üle, et sihtalades kehamälu tuletaks meelde, kinnitaks või kohtuks taas iseendaga. Joonduks tasakaaluks!
Jooga on peegel.

Matt ei valeta.
Seal näed sa, kui püüad sooritada, kui tahad põgeneda, kui mugavus võtab võimust. Seal näed sa oma ego, vastupanusid, hirme- kõik pimealad ilmnevad.

Aga see ei tee haiget. See kõik ilmneb vaikselt, ilma sunduseta.
Nii nagu elu.

Sanskriti keeles tähendab sõna “jooga” ühendust.
Ühendus on Ühendus.

Sa ei liiguta ennast lihtsalt liikumise pärast.
Sa kuulad. Oled kohal.
Lased ilmneda sellel, mis sinus praegu elab – teadmatus, vaikus, lärm, ilu, ebakindlus.

Kõigepealt tuleb märgata. Siis tunnistada. Ja lõpuks – võtta vastu. Pehmelt.

Sa küsid: “Aga on ju palju muid praktikaid, mis võivad joogat asendada.”
Jah, kindlasti on.
Aga miks neid siis ei tehta?

Asi pole võrdluses või konkurentsis. Küsimus on sügavuses. Ja aususes enda vastu!

Jooga ei ole “cool thing to do”.
Kui keegi tuleb joogasse ainult selle pärast, siis on see juba alguses valel alusel ja seal ei ole jätkusuutlikkust.
Niisamuti ei ole jooga “ravim” - medicine. Tee mind terveks! Pole minu vastutus, küll on see sinu enda kohustus!

Ühendus on kas olemas või ei ole. Mõnikord on seda rohkem, mõnikord vähem. Kõige olulisem on, et Ühendus on valik!

Mõnikord toob ühendus esile ilu, mõnikord aga kohti, kuhu me ei taha vaadata.
Paljudel kaob jooga keerulistel aegadel, sest on raske jääda ühendusse, kui sees on torm.
Ja kui kõik on ilus, tahaks ühendust veelgi rohkem – see on inimlik.

Aga jooga ei küsi, kuidas sul läheb.
Jooga lihtsalt on ja kõik lihtsalt ilmneb nii nagu on.

See on oskus jääda, ka siis, kui kõik tahab lahkuda. See on Elu harjutamine matil ,et peaproovis oleks julgem, turvalisem ja närvisüsteem saab usaldada!
See on elupraktika. Elu ehk Sinu enese peegeldus.



Annett & Sära